Mõnus lugemine, kus suuresti vaadeldakse kultuuridevahelise erinevusi, siinkohal siis soomlaste ja eestlaste erinevusi. Tugevalt on tunda ka (rahvuslikku) eneseirooniat.
Aeglasele soome mõttelaadile tundus 21 päeva ebainimlikult lühikese ajana, aga eestlastel oli kombeks kiirelt tegutseda ja sellega suurepäraselt hakkama saada. Et ruttu ei saaks ja et asi ajanappuse pärast põruks - sellist võimalust polnud eestlase jaoks olemaski. Niisiis võlusin ka mina endast välja väikese eestlase ja asusin toimetama.
Kunagi tõstatasin ajataju teema vestluses oma eestlasest tuttava, väga intelligentse pensioniealise prouaga.
"Tulekustutusmentaliteet, Vene ajast pärit," tõdes tema sujuvalt ja lisas, et eestlaste elu on aastasadu ebakindel olnud. "Meil on olnud alati vaja muutustega kiiresti kohaneda, et uues režiimis ellu jääda."
Hiljem jäin mõtlema, kas ilma selle oskuseta olekski enam Eestit ja eestlasi. Kas ilma tulekustutusmentaliteedita oleks olnud võimalik viimase 25 aastaga nii hoogsalt areneda?
Kõige hämmastavam on eestlaste spontaansuse juures muidugi see, et kõik tundub arulagedusele lähenevast sebimisest hoolimata alati korda saavat ja ka töiste projektide lõpptulemused ei jää vara valminud projektidega võrreldes põrmugi alla. Ainus, kes kannatab, on juustest hallinev ja magamata soomlane.
Mina vene keelt ei valda. Küll pursin enam-vähem soome, eesti, inglise, rootsi, saksa ja prantsuse keeles ega jää hätta ka Norras-Taanis-Hollandis. Kuid vene keel on olnud mulle alati suur ja tundmatu.
Siin ongi erinevus minu põlvkonna vahel Eestis ja Soomes. Eestlastest noortel täiskasvanutel on isiklikud mälestused, soomlastel on mälestused vanavanemate omad. Võib-olla sellepärast ei kipu me Soomes enam uskuma, et Venemaaga midagi hullu juhtuda võiks. Eestlased aga sama kindlad pole.
...kui köitev oli vaadata naabrite nägemust endale liigagi tuttavast, kodusest elulaadist. (Võib-olla hoiad ka Sina, hea lugeja, seda praegust raamatut käes samal põhjusel.)
(Jutt käib Eesti Draamateatri lavastusest soome päritolu Antti Tuuri näidendi "Jõgi voolab läbi linna" põhjal.)
...mitte kuskil mujal pole ma säärast helirõhku kogenud kui Eestis.
Nagu ühel vabaõhukontserdil... Pärast esimest pauku - õigemini põrgulikku maailmalõpu esifanfaari - tundsin ennast lämbumas. Õhku lihtsalt polnud, sest hapnik jäi lavalt veerevale helitsunamile jalgu. Mu soome päritolu sõbranna kartis seevastu südameatakki, sest ta süda hakkas möirgava bassiga ühes rütmis lööma. Suure loomasõbrana arvas ta samuti, et kõik linnud ja oravad surid kümne kilomeetri raadiuses juba ehmatusest ära.
Meie olime siiski ainsad, kes esireast mõned sammud tahapoole võtsid. Kõik teised jäid oma kohtadele, kõrvad kaitsmata ja ühel noorel naisel suur beebikõhtki ees.
Miks, kallid eestlased?
Või kas asi on kõigest selles, et me, soomlased, oleme nõrgad? Peerutõbised piimaallergikud ja peale selle veel üliõrnade kõrvadega.
Olin siiani arvamusel, et laulupidu, kui eestlastele midagi üdini omast ja püha, läheb tõeliselt korda vaid meile endile, mil tunneme suurt ühtekuuluvust jne. Peatükk "Laulupeo lummuses" kummutas aga mu arvamuse täielikult. See tundus suisa uskumatu, et meie laulupidu võib nii suuri ja võimsaid emotsioone ka teise rahvuse esindajas tekitada:
Siis nägin ma seda, ja see lõi mind pahviks.
Rahvariides inimmassid veeresid mööda päikeselist Pärnu maanteed alla. Kõik naeratasid laialt, laulsid ja hõiskasid, lehvitasid käsi ja lippe. Tänava ääres ei tahtnud pealtvaatajatele piisavalt ruumi olla. Ka nemad naeratasid, laulsid, hõiskasid ja lehvitasid.
"Elagu!" kostis siit ja sealt. "Elagu lauljad, elagu pealtvaatajad, elagu Eesti!"
Ma olin seda kõike telekast näinud, aga see polnud mind siiski päriseluks ette valmistanud.
Ja siis märkasin ma järsku, et ei näinud enam korralikult, sest mu vaatevälja katsid pisarad. Ma seisin Viru väljaku veerel ja nutsin lahinal oma päikeseprillide taga.
Ma nutsin nukrusest ja ma nutsin õnnest. /.../
Ja ma nutsin laulupidude pärast /.../
Ma nutsin siiralt rõõmustavate laste pärast, kes mineviku ballastist midegi ei teadnud, ja ma nutsin vanade kortsus memmede pärast, kes teadsid liigagi hästi, aga kes täna rahvariideid kandes iseenda peremehena uhkelt mööda pealinna tänavaid marssisid.
Ma nutsin ilu ja valu, mineviku ja oleviku pärast. /.../
Sel õhtul nautisin tuttavatega laulupeo esimest kontserti, järgmisel hommikupoolikul läksin Kalevi staadionile tantsupeo etendust vaatama. Ja kui tantsijad lõpuks rohelisele murule Eesti kaardi moodustasid, nutsin ma jälle.
Niisugune valik siis sellest raamatust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar